Elus olen uuuu..
3.juuni oli see saatuslik päev, mil Pille taaskord tööinimeseks hakkas. Äratus 5:00. Natuke toimetusi ja 5:40 kõik töölised rõõmsalt bussi peale. Farmi on 30-minutiline sõit. Tegemist on Austraalia suurima zuccinifarmiga. Ja siin kuulujuttude ja legendide järgi kõige hullem farm üldse. Esimene tööpäev oli.. huuuhh.. täiesti uskumatult raske. 8 tundi, vahepeal 15 minutiline paus, kui kõik kähku oma võileibu kugistasid. Ülejäänud aja küürutavad kõik põllu peal. Rida rea järelt. Seljale päris kohutav koormus. Aga see pole veel kõik. Lisaks peab väga hoolikalt jälima, et beebizuccinisid ei vigastaks või liiga pisikesi ei korjaks.. Ja need on kõik mõnusas puntras koos, nii et liiga lihtne ei ole. Tempo on koguaeg kõva taga. Töö käib nii, et pisike treiler/taktor sõidab, mõlemale poole viivad poomid. Mõlemal pool poomide ees korjab 6 inimest. Ehk siis asi käib üle 12ne rea. Küürutades korjad, laod teise käe peale kuhja.. kui kuhi on nii suur, et hakkab ümber kukkuma, viid viljad poomi peale. Hea on veel see, et ma ei teadnud, et need taimed on eriti teravate-kriipivate lehtede-vartega. Mul polnud käte kaitseks midagi. Kampsuniga on liiga palav. Nii, et käed olid mõnuga ära kriimustatud päeva lõpuks. Lisaks jäävad sellised mini nõelad ka naha sisse nendest. Tööpäeva lõppedes on, nagu ikka, maailmaparim tunne. Eneseületamine ja kõike muud. Päeva lõpus pestakse masinad puhtaks ja minnakse jälle kõik bussi peale. Jälle pool tundi loksumist ja koju. Pesu – tavalisest 3 korda pikem, sest tükk tegemist on selle zuccinimahla käte pealt maha saamisega. Eriti kui nendest kriimustustest käed tulitavad. Õhtul tabas mind ootamatult eriti hea uudis. Hosteli receptionist tuli tädi minu juurde, et ou kuule, farmer helistas mulle just ja teatas, et eestlane Pille on aegade parim tööline esimesel tööpäeval. Sellist asja kuuldes tuleb ikka uhke tunne küll, kui päev läbi hambad ristis tööle vastu surusin ja sisendasin igal sammul endale : Ei anna alla, ei anna alla!! 
4.juuni hommikul sama värk. 5:00 äratus, 5:40 bussile. Ainuke erinevus oli, et selg väga kange ja jalalihased viimseni valusad. Tööpäeva algus oli eritieriti raske. Miljon korda käis peast läbi mõte, et ilmselt tänase päeva lõpuni vastu ei pea. Selg muutus ainult üha kangemaks, jalad pandumatuteks ja käed järjest rohkem kriimudest katki. Aga kõvasti enese pushimist ja mõtlemist, et peab hakkama saama – ja teine päevgi läbi!! Taaskord uhke tunne enda üle  Kõige parem asja juures on see, et 5.juuni sain vabaks, et oma selga ja lihaseid natuke taastada.. Kuigi tegelikult päris vabaks siiski mitte.. supervisor tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei tahaks tema maja koristada – 20 doltsi tunnis kätte. Loomulikult olin kohe suurima rõõmuga nõus. Peale tööd käisime ta majast läbi, näitas mulle täpselt mida teha vaja. Pmts aint 2 vannituba puhastada, köök. Ja u 6-7 toa põrandad harjaga üle käia. Ja siis veel hoovist natuke luuaga pühkida. Asja leppisime kokku 3h peale. Lihtsalt lähen jalutan sinna, teda ennast kodus pole. Koristan ära ja 60 doltsi kukub. Päris mõnus diil 