5.juuni. Vaba päev. Öö oli hull. Olin enne juba tõbine aga nüüd öösel oli asi eriti hull. Ei maganud peaaegu üldse, ainult nuuskasin ja üritasin kuidagi õhku läbi ahmida ja köhisin. Oleks ainult viirus aga jalgu liigutada ei saanud, kuna iga viimne lihas oli liiga valus. Selg kange, kui puupakk ning käed lausa tulitasid haavadest. Pole lihtne see farmitöö-elu. 9st jalutasin robotkõnnakul supervisori majja ja hakkasin koristama. 2h ja 45 minutit võttis aega. Sain enda meelest kõik ilusti tehtud. Eks paistab, mis homme temapoolt kuuleb. Heaks üllatuseks oli ta sinna jätnud pikad sokid käte kaitseks ning külmageeli seljale kirjaga: Palun Pille, need on sulle! Õhtul sain receptionist ümbriku 70 dollariga. Pole paha.
6.juuni. Tööpäev jälle. Selja ja lihaste mõttes ei olnudki enam nii raske. Aga asja tegi halvaks see, et pea oli tatti täis ja muidu haige tunne. Kuidagi venitasin ikka lõpuni välja. Jõudu andis juurde see, et lõunaajal sain teada, et järgmine päev on vaba. Õhtul oli eestlaste majas väike pidu (siin hosteli lähedal elavad 5-6 eestlast rendimajas). Kuna ma aga olin täitsa väss, pidasin ainult paar tundi vastu ja tulin koju magama ära.
7.juuni. Vaba! Käisime kalal. Lihtsalt hea saada siit eemale natukeseks. Mõned kalad näkkasid poistel kah.