Viimane vaatus. kokkuvõte :D

Vahepeal töötasin ka squashidega. See oli üsna sama, kui zuccinid. Selg on nüüd sellest ikka päris ära rikutud.
31.juuli hommikul läksin Ayris bussipeale ja sõitsin Brisbanei 23 tundi järjest.
1.augustil Brisbanest lend. Singapori, Abudhabisse, Londonisse, Eestisse!
Tallinnas olin 2.augusti hilja õhtul.

5.juuni. Vaba päev. Öö oli hull. Olin enne juba tõbine aga nüüd öösel oli asi eriti hull. Ei maganud peaaegu üldse, ainult nuuskasin ja üritasin kuidagi õhku läbi ahmida ja köhisin. Oleks ainult viirus aga jalgu liigutada ei saanud, kuna iga viimne lihas oli liiga valus. Selg kange, kui puupakk ning käed lausa tulitasid haavadest. Pole lihtne see farmitöö-elu. 9st jalutasin robotkõnnakul supervisori majja ja hakkasin koristama. 2h ja 45 minutit võttis aega. Sain enda meelest kõik ilusti tehtud. Eks paistab, mis homme temapoolt kuuleb. Heaks üllatuseks oli ta sinna jätnud pikad sokid käte kaitseks ning külmageeli seljale kirjaga: Palun Pille, need on sulle! Õhtul sain receptionist ümbriku 70 dollariga. Pole paha.
6.juuni. Tööpäev jälle. Selja ja lihaste mõttes ei olnudki enam nii raske. Aga asja tegi halvaks see, et pea oli tatti täis ja muidu haige tunne. Kuidagi venitasin ikka lõpuni välja. Jõudu andis juurde see, et lõunaajal sain teada, et järgmine päev on vaba. Õhtul oli eestlaste majas väike pidu (siin hosteli lähedal elavad 5-6 eestlast rendimajas). Kuna ma aga olin täitsa väss, pidasin ainult paar tundi vastu ja tulin koju magama ära.
7.juuni. Vaba! Käisime kalal. Lihtsalt hea saada siit eemale natukeseks. Mõned kalad näkkasid poistel kah.

Elus olen uuuu..
3.juuni oli see saatuslik päev, mil Pille taaskord tööinimeseks hakkas. Äratus 5:00. Natuke toimetusi ja 5:40 kõik töölised rõõmsalt bussi peale. Farmi on 30-minutiline sõit. Tegemist on Austraalia suurima zuccinifarmiga. Ja siin kuulujuttude ja legendide järgi kõige hullem farm üldse. Esimene tööpäev oli.. huuuhh.. täiesti uskumatult raske. 8 tundi, vahepeal 15 minutiline paus, kui kõik kähku oma võileibu kugistasid. Ülejäänud aja küürutavad kõik põllu peal. Rida rea järelt. Seljale päris kohutav koormus. Aga see pole veel kõik. Lisaks peab väga hoolikalt jälima, et beebizuccinisid ei vigastaks või liiga pisikesi ei korjaks.. Ja need on kõik mõnusas puntras koos, nii et liiga lihtne ei ole. Tempo on koguaeg kõva taga. Töö käib nii, et pisike treiler/taktor sõidab, mõlemale poole viivad poomid. Mõlemal pool poomide ees korjab 6 inimest. Ehk siis asi käib üle 12ne rea. Küürutades korjad, laod teise käe peale kuhja.. kui kuhi on nii suur, et hakkab ümber kukkuma, viid viljad poomi peale. Hea on veel see, et ma ei teadnud, et need taimed on eriti teravate-kriipivate lehtede-vartega. Mul polnud käte kaitseks midagi. Kampsuniga on liiga palav. Nii, et käed olid mõnuga ära kriimustatud päeva lõpuks. Lisaks jäävad sellised mini nõelad ka naha sisse nendest. Tööpäeva lõppedes on, nagu ikka, maailmaparim tunne. Eneseületamine ja kõike muud. Päeva lõpus pestakse masinad puhtaks ja minnakse jälle kõik bussi peale. Jälle pool tundi loksumist ja koju. Pesu – tavalisest 3 korda pikem, sest tükk tegemist on selle zuccinimahla käte pealt maha saamisega. Eriti kui nendest kriimustustest käed tulitavad. Õhtul tabas mind ootamatult eriti hea uudis. Hosteli receptionist tuli tädi minu juurde, et ou kuule, farmer helistas mulle just ja teatas, et eestlane Pille on aegade parim tööline esimesel tööpäeval. Sellist asja kuuldes tuleb ikka uhke tunne küll, kui päev läbi hambad ristis tööle vastu surusin ja sisendasin igal sammul endale : Ei anna alla, ei anna alla!! 
4.juuni hommikul sama värk. 5:00 äratus, 5:40 bussile. Ainuke erinevus oli, et selg väga kange ja jalalihased viimseni valusad. Tööpäeva algus oli eritieriti raske. Miljon korda käis peast läbi mõte, et ilmselt tänase päeva lõpuni vastu ei pea. Selg muutus ainult üha kangemaks, jalad pandumatuteks ja käed järjest rohkem kriimudest katki. Aga kõvasti enese pushimist ja mõtlemist, et peab hakkama saama – ja teine päevgi läbi!! Taaskord uhke tunne enda üle  Kõige parem asja juures on see, et 5.juuni sain vabaks, et oma selga ja lihaseid natuke taastada.. Kuigi tegelikult päris vabaks siiski mitte.. supervisor tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei tahaks tema maja koristada – 20 doltsi tunnis kätte. Loomulikult olin kohe suurima rõõmuga nõus. Peale tööd käisime ta majast läbi, näitas mulle täpselt mida teha vaja. Pmts aint 2 vannituba puhastada, köök. Ja u 6-7 toa põrandad harjaga üle käia. Ja siis veel hoovist natuke luuaga pühkida. Asja leppisime kokku 3h peale. Lihtsalt lähen jalutan sinna, teda ennast kodus pole. Koristan ära ja 60 doltsi kukub. Päris mõnus diil 

3.aprill lahkusin Condobolinist. Alguses oli plaan lennuki/bussiga minna, kuid kuna Timur ja Maria Sydneysse läksid autoga, saime nendega. Lasse ja Raido olid ka selleks ajaks Condosse tulnud. Üle poole maa sõitsin mina, ülejäänud Timur. Päris väsititav on pimedas sõit. Vaatamata kõigele jõudsime siiski õnnelikult kohale. Umbes 2-3 ajal öösel. Ööbisime Sydney backpackerite hostelis. Tuba oli naljakas. Mingi tüüp oli seal juba ees. Ilmselgelt oli ta väga palju küüslauku söönud päeva jooksul ja võite ette kujutada, milline lõhn seda tuba täitis. Aknaid seal polnud, nii et värsket õhku juurde saada oli ka võimatu. Polnud seal toas isegi valgustust mitte. Telefoni abiga leidsime voodid :) Ja noh rääkimata tekist või millestki. Aga no ikkagi voodi, sai ennast sirgu lükata ja piisavalt pehme. Katus ka peakohal. Ja dushiruumid olid kenasti olemas.. küll külm vesi aga ajas asja ära.

4.aprill oli alguses plaan Brisbanei poole minna. Kuid Maria rääkis mu ära nii, et jäime ikka üheks ööks veel. Saime parema toa. Aknaga ja puha haha.

5.aprillil sõitsime rongiga Brisbanei. Ja sealt kohe edasi Gold Coasti poole. Burleigh Headsi maandusime. Kõigil 20 kilo seljas ja öömaja otsima. Kuna pühade-koolivaheaja teema oli seal, siis üsna raske mingit kohta leida. Kuid saime siiski lõpuks ühe öö ühes hotellis. Kuna receptionitädi alguses väitis,et neil pole ühtegi vaba tuba ja lõpuks aru saades, et meil ilmselt kuskile mujale ikka minna pole, meile mingi toa ikka leidis, arvasime toa poole astudes, et nojah , ju mingi laoruum on või midagi haha.. AGA - Super koht! Sisse astudes oli suur koridor, millest läks otse suurde avarasse elutuppa. Muidugi ei puudunud sealt rõdu, kust oli vaade otse ookeanile. Köök oli armas, kõikvõimalikud nõud ja asjad olemas. Ja siis veel 2 magamistuba ja 2 vannituba-wcd. Üks magamistuba oli kuningatuba (suure voodi ja täitsa omaette vannitoaga). Kuna kõik tahtsid loomulikult seda endale saada, siis pidime loosi tõmbama. Õnn naeratas seekord Raidole.
Elutoa diivan sai kohe rõdule kolitud. Mõnus istuda-tsillida-ookeani vaadata.
Jah, ilmselt polnudki meist keegi varem nii luksis kohas olnud. Vägamõnus!

6.aprilli hommikul kell 10 pidime sealt lahkuma. Check-outi tehes tädid pakkusid meile head rendiauto varianti. Üsna odav ja kuna meil rasked kotid ja järgmist öömaja polnud olemas, olime rõõmuga nõus. Auto oli küll pisike punn kahe uksega, kuid asi seegi! :)
Saime ringi kärutada ja käia igalpool kus tahtsime. Ilma, et peaks mõtlema, kuhu kotid jätta jne.

Ühe öö veetsime Byron Bays. Magasime kolmekesi selles luksuslikus suures autos. Hommikul oli päris värske [loe: kange] tunne. Aga ilmselt parem ikka, kui väljas vihma käes magades :)

Leidsime siis Palm Beachil ühe armsa karavanipargikese, kuhu saime 4ks päevaks öömaja. Tuba oli pisike, kuid armas. Kõik oli puhas, pesemisvõimalus olemas ja ka suur väliköök. Mida veel tahta?:)
Randa oli 5-10 minuti jalutuskäik. Midagi kanalitaolist vms. Selle ääres massiivne mägi. Kõik see vesi ja mägi andsid kokku megailusa vaate. Siiamaani ilmselt üks lemmikkohtadest mul.

Surfers Paradises sai ka mõned päevad oldud.

12.aprill võitsme jälle rendiauto, seekord veidi suurema ja korralikuma. Käisime jälle Byron Bays. Seal oli bluesifestival. kogu linn oli rahvast täis. Väga suur enamus olid lillelapsed ja mõnusadtsillid. Ilmaga väga ei vedanud, enamus ajast ladistas vihma. Aga vahva sellegipoolest.

14.aprill otsustasime üles otsida tee-puu järve, mis seal lähedal asuma pidi. Leidsime. Hästi armas koht.
Järvesid ümbritsevad teepuud, mille lehtedelt tilgub õli vette. Vesi ise on hästi tume.. tundub nagu must lausa.
Pidavat olema nii, et kui käia teepuujärves 3 korda ujumas, saad uue naha nagu beebil. Meie ujuma ei läinud, kuna jõudsime üsna hilja kohale.
Seal oli väike väliköögi moodi asi ka, nii et tegime seal mõnusa õhtusöögi.
Ööseks jäime järve äärde autoga. Selleks hetkeks oli meid juba 4, kuna Byron Bays saime tuttavaks Taaviga, kes otsustas meiega edasi trippida. Kuid kuna ilm oli kuiv, magas moosekant auto kõrval maas. Autos seega rohkem ruumi jeii :D

16.aprill jõudsime jälle Brisbanei, et vaikselt suund Ayri poole võtta. Kuna teadatuntud väljend on „tark ei torma“, võtsime ühe öö seal päkkerite hostelis. Vahva oli. Peep, Rose, Pärni ja Triin (teised Eugowra farmi tegelased) olid ka Brisbaneis. Käisime kohalikus pubis-klubis väljas ja Rosega sai mõnusalt tantsu löödud kah.

17.aprilli lõunaks olime meie neljakesi (Lasse, Raido, mina, Taavi) ennast Brisbanei transpordikeskusesse vedanud, et vaadata parim viis Ayrei minekuks. Rong sõidab ainult 2 korda nädalas(oli reede, järgmine rong pühap), et see variant jäi siis ära. Lennuk väljus 19:00 õhtul ja oli üsna kibeda hinnaga, seega meie Lassega võtsime vastu otsuse, et lähme parem häälega. Saab vahva kogemuse ja ei pea 7ni õhtul passima kah.
Sõitsimegi siis rongiga linna võimalikult põhjapoolsesse kohta ja hakkasime maantepoole vantsima.
Esimese auto peatamine läks väga lihtsalt. Nii, kui ma näpu püsti ajasin, auto seisma jäi.
Peale seda veel 2 sõiduautot. Ja siis peatus üks suur rekka. Ja kuna Austraalias enamus inimesi väga sõbralikud ja abivalmid, sebis see rekkajuht meid ka järgmise rekka peale. Sellega saime lausa 7 tundi järjest edasi. Ma istusin taga selle „voodi peal“. Kuna oli juba üsna öö, sain ka mitu tundi rahulikult und lasta.
Jõudsime umbes 2 ajal öösel Rockhamptonisse. Üritasime seal edasi hääletada veel paar tundi. Aga see osutus väga mõttetuks tegevuseks, kuna autosi sõitis mööda poole tunni jooksul vb 5-10. Ja ka need ei peatunud. Otsisime siis lõpuks kohta, kuhu ennast kummuli visata. Leidsime mingi majaaluse autoparkla taolise koha. Paar tundi magasime.. kui seda nii nimetada saab. Sest hirmus külm oli, olgugi, et ma endale igast pusad ja asjad selga lappinud olin.

18.aprilli hommikul püüdsime edasi hääletada. Mingi suur tühi liinibuss jäi teekõrval seisma. Ja natsa aja pärast juba hüppasimegi bussi ja onu sõidutas meid suure maantee äärde ära, kust hea hääletada on.
Varsti võttiski meid mingi austraalia vennike peale. Land Cruiser, kus ees olid austraalia lipud-värgid-särgid ja kogu tee kõlas kõrvulukustav joodeldamismuusika.
Järgmist autot polnud vaja isegi mitte hääletada, vaid mingi kutt ise kutsus meid oma auto juurde ja küsis ega ta meid aidata ei saa. Selline vahva rastatüüp oli. Rootslane.
Saime jälle nats maad edasi.
Siis hakkasime korraks lootust kaotama, et ilmselt peame täna öösel jälle kusagil võsas magama, kuna päike hakkas hirmuäratava kiirusega loojuma (Siin põhjapool on nii, et kell 18 paistab veel päike ja 18:20 on kottpime. Väga naljakas)
Aga imekombel jäi üks väikebuss seisma. Sees umbes 12 ragbimeest. Kutsusid meid rõõmsate nägudega peale. See sõit meenutas rohkem mingit klippi kuskilt filmist. Nad laulsid üle bussi kogu tee ja hästi naljakad olid. Loomulikult ei sõitnud me otse ühest punktist teise, teepeale jäi nende sõprade külastamine, mitmed erinevate linnade pubid ja sajad pissipeatused.
Jõudsime mingisse väiksesse kohakesse kell 23. Seis oli üsna lootusetu, kuna väljas kottpime ja autosi sõitis mööda umbes 3 poole tunni jooksul vms. Kuid Ayrini veel ainult 100km – seegi positiivne.
Mingi buss läks Ayri poole, kuid kõik kohad olid juba täis ja peale meie jäi veel mitu õnnetut maha. Järgmine buss pidi kell 4 öösel tulema.
Kuid jälle mingi ime läbi peatas lõpuks mingi mees kinni, kes oli teel Townsvillei. Ayr jääb täpselt selle tee peale. Hästi lõbus ja tore onu oli. Rääkis igasugu huvitavaid jutte. Madudest ja muudest loomadest. Sain isegi detailselt teada, kuidas suhkruroost lõpuks suhkur saab. Hariv :D
Ta sõidutas meid täpselt hosteli ette, kus me elama tulime.
Esimene hääletripp elus – võib kordaläinuks lugeda.
Ja ma leian, et see on palju mõnusam kogemus, kui lihtsalt lennukisse istuda. 2h ja kohal. Sellega kaotad kogu selle ilu, mis teepeal vahele jääb. Loodus ja kõik jutud. Lisaks veel mitmed erinevad huvitavad ja mitte nii huvitavad inimesed ja olukorrad.

Ayrist siis niipalju, et üsna armas koht on esmamuljel. Väike linn. Päris palju suurem, kui Condobolin, kus ma eelnevalt elasin. Ja oluliselt suurem, kui Eugowra. Siin on 2 väga suurt toidupoodi. Igasuguseid riidepoode, isegi muusikapood. Pitsakohad, mäkid-värgid. Suur raamatukogu jne.
Linnast voolab läbi jõgi, kus pidavat palju hirmsaid krokosid elama.
Novembrikuus (või oli see mingi muu kuu – ei mäleta täpselt..) on siin vihmaperiood, kus kõik tänavad on üle ujutatud ja targemad krokod.. või lollimad.. on linna vallutanud. Rahvas püsib siis võimalikult siseruumides. Poes saab käia umbes korra nädalas, kust limiteeritult saab osta saia ja muud tähtsamat söögikraami. Umbes nii, et nädalas saab inimene osta ühe saia, ühe piima.. jne.. midagi taolist. Nii vähemalt räägitakse. Sellel ajal siia küll oma nina pista ei tahaks.
Umbes 15 minuti sõidu kaugsel on meri kah. Ka seal pidi palju krokosid olema – need eriti jõhkrad vennikesed – soolaveekrokod. Ükspäev käisime poistega kalal seal. Plätserdasime põlvini vees ka nats, lootes, et elukaid sel hetkel läheduses ei ole.. Läks õnneks. :D Päris palju krabisid laseb põhja-mööda ringi seal. Osad on ikka eriti suured. Lahe oli vaadata, kuidas nad ennast liiva alla peitu kaevavad.

Kuna ilmad olid eelnevalt halvad olnud, lükkusid kõik hooajad natuke edasi ja hetkel polegi tööd. Meie poisid said juba tööle.. arbuusifarm nagu ikka. Aga siin on natuke teistmoodi sellega. Shedis pole väga midagi teha, kuna kaste ei kaaluta ja pole ka vahet kas arbuusil on kastis pepu või nägu ülespoole. Ja põllupeal pole ka puhastajaid. Ühesõnaga ilmselt arbuusidesse ma siin tööle ei saagi.
Ootan siin töölistis oma aega. Listis on umbes 100 inimest vms.
Kuid sain siin ühe tüübiga tuttavaks, kes töötab melonitega. Ja ta lubas oma bossiga rääkida, et ehk annab mind sinna kuskile tööle sebida. Loodan parimat!

Natuke hostelist kah.
Nagu eelnevast jutust juba aru saab, mahutab see umbes 100 päkkerit. Kui siin elad, otsib hostel inimestele tööd kah. Maja ise on selline.. vanaaegne.. Enamus kohtades lihtsalt kivipõrand. Euroga pole midagi tegemist hehe. Mina elan kuueses toas. Lasse, Raido, Pärni, Taavi ja mingi mongol (ei mäleta, kust pärit). Põrandal on sellised rastahipilikud plaadid, seinad on valged, sees 3 nari. Kuskilt koridorist lohistas lasse mingi kapi ka meile. Mul on nüüd täitsa oma sahtel uuu. Ainuke asi, mis meie toal puudub, on lagi! Noh, kui ma lähiajal tööd ei saa, eks siis hakkan lage meisterdama või midagi haha.
Kuna ka kõrvaltoas pole lage (vist on 10-ne tuba vms), siis kergema unega inimesed saavad magada siis, kui kõik magavad. Mul õnneks sellist probleemi pole.
Kui nari üleval korrusel ennast püsti ajada, saab kõrvaltoast ülevaate kah. Selline tuba siis.
Pesuruumid ja kõik värgid on ka ilusti olemas. Ka suur ühisköök, kus on umbes 20 gaasipliidivärki, mingi pisike ahi, mikrokad, rösterid, külmkapid.
Paned oma toidukraami kotti, kirjutad nime ja toa numbri peale ja viskad külmikusse.
Köögile ma väga praegu ligi ei tiku, kuna siin oli väike vahejuhtum. Nimelt sain ma oma nime suurelt ja punaselt koos kurja jutuga häbistendi vms.
Eelneval õhtul tegime poistega koos süüa köögis. St poisid palusid mul aidata vms. Peale söömist jäi mingi pann pesemata (mida ma eeldasin, et nad ise pesevad, kuna nemad viimasena sõid vms). Ja järgmisel hommikul tuli tulivihane tädike muga riidlema, et olid nemad kaameratest vaadanud ja mina ei pesnud enda järelt.. kui ma seletama hakkasin „But.. but...buttt...“ , tuli sealt kiire vastus „NO BUT’S, NO EXCUSES ja blablabla“ ja vihane tädike jooksis minema..
Tunni pärast vaatasin, et ega talle lihtsalt kisamisest ei piisanud, pidi ikka suure kirja ka seina peale meisterdama. Idioot jääb idioodiks.
Nii kutsuvad mind siis palju rahvast naljaga köögikriminaaliks ja mõtlesime, et ei tea, kui kurjaks tädike saaks, kui ma järgnevad korrad paberkott peas köögis toimetama hakkaks.
Väljas on päris suur plats toolide-laudadega. Ka bassein on olemas.
Ja ei saa mainimata jätta neid armsaid kutsumuutsusid. Üks on must spaniel – üsna täpne koopia minu kutsust. Ja teine labradorikutsikas.

Ja siis seda ka, et ma pole teid kedagi ära unustanud ega väldi. Pole siin lihtsalt võimalust netti saada. Ainult tasuline variant, hind on üsna soolane.
Aga ma ikka üritan wordis tekste kokku trükkida ja kopipeistida teile, et te natukenegi mu eluga kursis olla saaksite! Orksi üritan mõned pildid ka lükata. Olge siis kõik mõnusad!

10.03

Olen endiselt Condobolinis arbuusimaailmas.
Olen natuke tõbine siin. Mandlid paistes ja kõik võimalikud lümfisõlmed ka. Palavikutunne on. Tahtsin eile kraadida aga selgus, et kraadiklaas oli katki - kogu elavhõbe mulle sülle ja voodisse. Jooksin siis linadega tänavale ja raputasin väikse sodi sinna kaugemale. Ülejäänud plekkpurki ja prügikasti. Loodan, et hullu ei juhtu :D
Veel oli tähtis sündmus see, et Joonas ja Taago tulid siia. Said tööd ka, rohivad siin arbuusipõlde ja järgmisest nädalast korjavad ilmselt granaatõunu.
Uudistest niipalju veel seda, et meie majast üks kutt võttis endale kutsu. Et pisike must pänta jookseb nüüd mööda õue ringi ja teeb palju pahandust. Närib kõike, mis ette jääb. Täna treenisin teda natuke. Oskab juba istuda käsu peale ja kui hästi tahta, siis ka lamada ja üle kasti hüpata :D
Votnii.

22.02

Endiselt Condobolin. Endiselt arbuusid. Endiselt kommuunielu.
Suvi on ka nüüd tagasi. 30 kraadi ringis.
Nädal aega olen kõplamas käinud, kuna shedis polnud piisavalt tööd. Väga lahe tiim oli, sai jälle mitu uut tuttavat. Enamus olid sakslased.
2 päeva kõplasime vihmaga/külmaga. Siis oli ikka päris halb. Kõik riided on märjad-mudased. Juuksed märjad. Külm. Kuskile pole sooja ka minna, ainult käid järgmisi vagusid läbi ja tõmbad juurikaid välja.
Aga siis läks järsku jälle soojaks. Ei teagi nüüd, kumb siis parem on, kas külm või kuum. Kui vihmaga igatsesin sooja dushi, siis lauspäikse all kogu päeva kõrbedes oleks küll korraks vihma ja külma tahtnud.
Aga inimene vist polegi ju kunagi rahul sellega, mis tal on :)
Eile oli Condobolini hobustevõiduajamine. Suur sündmus siin. Lasse ja Raido käisid ka külas. Vahva!
Täna on kogu farmil vaba päev. Vot nii tähtis sündmus on see võiduajamine :D

12.veebruar.

Vaba päev!! Võtsin vabaks, et oma pangaasjad korda ajada. Pank on ainult 4ni avatus ja töö kestab tavaliselt 5ni, siis ei jõua enam kuskile.
Seega jubemõnus. Magasin 8ni. Eile õhtul läksin juba 20 magama. Ärkasin, koristasin meie tuba, kööki ja vannituba. Käisin pesemas, sõin ja jalutasin linna. Käisin pangas, ostsin mõned riided ja süüa. Koju jalutasin nagu kaamel, mõlemas käes mitu kotti. Aga arbuuside ladumisest on muskel tugev, nii et see polnud midagi =D
Riided on siin odavad.. leidsin ainult ühe poe siin, kus neid oli :D Aga sain mingi 4 pluusi ja püksid ja plätud ja sokke.. maksin 60 dollarit kõige nende asjade eest. Ehk siis mingi 500 krooni või vähemgi. Enamus riided on lihtsalt tööl kasutusse läinud ja polnud mitte midagi korralikku enam selga panna. Mis tööl korra kannad, seda enam pesus puhtaks ei saa. Liiga palju tolmu/mustust ja see lihtsalt ei tule enam välja nii, et päris puhas oleks :(
Nüüd lihtsalt naudin kogu täiega oma vaba päeva. Nii superhea on!
Siin on nüüd külmalaine. 25 kraadi umbes. Päris jahe tundub. Hommikuti on isegi 10 kraadi ringis ainult. Päris karm peale eelnevat 47 kraadi.
Eile oli päris naljakas, kui kohalikel oli hommikul mütsid-talvejoped.
Tegelikult on ju sama, mis Eesti suvi.